homme siis madjaritemaale! nädalaks. kohaleloksumine muidugi võtab pool aega omale.
ära siit muredemaalt. viimased kuud, ka viimane nädal on päris jubedad olnud. tegelikult terve esimene poolaasta olen pidanud minevikuvarje kartma. mõjus vererõhulegi, see nüüd kõrgendatud meeleolus.
kaasa pean võtma mure kolme pereliikme pärast, kellest kaks on suure pinge all ja üks kadunud. kas üldse ja mis seisus leitake, mine tea.
mured pole veel läbi. õnneks saab tänapäeval kontaktis olla telefonide teel. vanasti oleks nädalaga end lolliks pabistanud. ja ega ma kohapeal olles ka kedagi millegagi aidata ei saa peale rääkimise ja lohutamise. sama saan teha ka helistades. kõik sõltub nüüd meie inimeseotsimisesüsteemist- kui kiirelt või aeglaselt see veereda suudab. dokumente täideti küll ülipõhjalikult. küllap näidatakse nüüd pilti meedias ja keegi on ikka näinud, ehkki mitu päeva on tegelikult möödas.
ohh seda mure-murekest!

palju toredaid eestlasi elab meie hulgas- igaüks teisele ikka hunt, mis hunt!
praamil ei läinud üks auto käima ja tagaolija hakkas röökima: mida sa ronid sellisega siis praamile, lükka eest ära jms. omal oli kahelt poolt võimalus mööda sõita, mitu rida juba tühjad!
ei saanud vakka olla ja karjusin (no praamimootori müra pärast loomulikult) talle oma autoaknast, et mida sa lõugad seal. mõte töötas kiirelt, mida sigateravat veel hõikaks...
rohkem ei saanud talle eestlast teha, pani oma jeebiga minekut nii et triibud maas.
küll on ikka palju närvihaigeid viimasel ajal! igalpool ja igal juhul. appi ei tõtata, aga sõimata on küll kõigil aega.

vaatasin just jaanitule pilte ja no tõesti- mõni on kohe nii kenaks saledaks saanud et! väga tubli!
tahaks ka olla - 20, ka - 10 oleks juba hea. aga üks jalg ei kanna ja mida sa siis võimled või marsid! kätega vehkimisest ja ülakehaga väänlemisest on vähe. käin ja järsku on all sült, silmaga alla vaadates saan aru, et on kaks jalga, aga liigub ainult üks.
olen pidanud oma tantsutrennid (olid 2 x nädalas, 1 tund + 2-3 tundi) just jalaraisa pärast ära jätma.
2 aastat ei saanud käiagi, olin kodus ja depresseerisin, kõik hobid pidin ära jätma. tütar vedas mu nädal aega jalutama. esimene päev 500 m, istusin teepervel ja tagasi koju, siis juba km. ära pidin jõuetusest surema! kindlasti vingusin ka, sest tookord arvasin, et siis on kergem, kui välja kurta.
edasi käisime paari kuu pärast pontuga juba mõnuga. sain jala liikuma, ehkki vahel vedasin ka püksisäärest tõstes end koju. üleeelmisel ja eelmisel aastal käisin kordi sinti poodi, 5 +5 km.
nüüd on vahel nii, vahel naa. sült justkui enam pole, aga tantsida ka ei lase.