täna on üks möku päev, millelegi ei suuda keskenduda. väsinud ei ole, magasin ka öösel. valusid pole juba üle kuu, no mida veel õnneks tahta!?
see teeb muret, et ma ei suuda kontakti võtta ja ära otsustada, mis päeva pakkuda põrandapuhastusfirmale. selleks pean ju kogu ruumi lagedaks vedama, aga kas mahub kogu sodi kõrvale vabakasse ära? ja kes aitaks, rasked ju need mööblikolakad! appi pole mul küll kedagi paluda. ja tagasi ka vaja vedada. see peab siis olema mõni selline päev, et vabakas lahti poleks, kui minu mööbeldused seal ees on. ja et jõuaks vedada ka tema ruumi tühjaks neiks päeviks, kui ta tööl on. jama.
see oma saamatus ja otsustamatus ajabki närvi ja siis ei saa ka muud tehtud. öeldakse ju et "tiksub kuklas". no mul tiksubki, juba üle nädala, päris kõvasti. avastasin, et nüüd on ju suvi käes ja saaks osa kergemaid asju vihmatul päeval ka maja ette õue tõsta. või ei- tobe vist, kui asjad niiviisi õues. meil siin ju küla läbiv maantee.
nii hea, kui keegi minu eest ära otsustaks, päeva paika paneks ja vat siis olen ma sunnitud tegutsema. paratamatult. vahel tüütab see üksi kõige otsustamine ja murede endas ketramine jubedalt ära. toetaks otsaesise... kuhu? vastu seina?

ikka mõtlen hommikuti, kui köögis askeldan, omadussõnaderikkaid mõtteid. :D tõin hiljuti sinna isegi ühe kaustiku ja pastaka. kõige paremad mõtted tulevad siis, kui mõlemad käed kinni on, nt segamise või koorimise ajal, kui mingitki üleskirjutamise võimalust pole. teine koht, kus säravad ideed tabavad, on jalutuskäikudel koeraga. õigemini pole see ju koht, vaid kohad- sajad meetrid ja mitmed kilomeetrid... astun ja laused voolavad nagu sulesepal. olen enda üle uhke ja luban pontule koju jõudes kohe kõik üles kirjutada. majani ja trepist üles jõudes on aga kohe vaja mingi asi ära panna, tegema hakata, lõpuni viia. maine askeldamine toob kõrgustest maa peale tagasi.
vahepeal kasutasin õues telefoni diktofoni, nüüd on sellegi mälu täis. ja vääägade palju ajast juba maha jäänud mõtteid tuleks lihtsalt kustutada. eks need tulevad ju just parajasti sel ajal äratoimunu või läbielatu kohta ja kuu-paari pärast kuulates on emotsioonid laest alla kukkunud ja vanad mõtted kõlavad kuulduna vahel naljadki.

vahel on kohe helistamise päevad. siis tirisevad nii lauakas kui debiil vaheldumisi. ja kui mingit dokumenti tähtajaks täidetult nõutakse, siis tuleb meilile kindlasti veel paar ankeeditäitmist või küsimustikule vastamist, mida ka kästakse teha. tähtajaliselt.

algus

neid mõtteid, mis tiirlevad ja kohe kaovad ja mujale ei sobi on ikka niijubedamaltpalju et! kusagile peaks ju nagu välja valama? internet, nagu pabergi kannatab kõike.