ikka mõtlen hommikuti, kui köögis askeldan, omadussõnaderikkaid mõtteid. :D tõin hiljuti sinna isegi ühe kaustiku ja pastaka. kõige paremad mõtted tulevad siis, kui mõlemad käed kinni on, nt segamise või koorimise ajal, kui mingitki üleskirjutamise võimalust pole. teine koht, kus säravad ideed tabavad, on jalutuskäikudel koeraga. õigemini pole see ju koht, vaid kohad- sajad meetrid ja mitmed kilomeetrid... astun ja laused voolavad nagu sulesepal. olen enda üle uhke ja luban pontule koju jõudes kohe kõik üles kirjutada. majani ja trepist üles jõudes on aga kohe vaja mingi asi ära panna, tegema hakata, lõpuni viia. maine askeldamine toob kõrgustest maa peale tagasi.
vahepeal kasutasin õues telefoni diktofoni, nüüd on sellegi mälu täis. ja vääägade palju ajast juba maha jäänud mõtteid tuleks lihtsalt kustutada. eks need tulevad ju just parajasti sel ajal äratoimunu või läbielatu kohta ja kuu-paari pärast kuulates on emotsioonid laest alla kukkunud ja vanad mõtted kõlavad kuulduna vahel naljadki.