täna on üks möku päev, millelegi ei suuda keskenduda. väsinud ei ole, magasin ka öösel. valusid pole juba üle kuu, no mida veel õnneks tahta!?
see teeb muret, et ma ei suuda kontakti võtta ja ära otsustada, mis päeva pakkuda põrandapuhastusfirmale. selleks pean ju kogu ruumi lagedaks vedama, aga kas mahub kogu sodi kõrvale vabakasse ära? ja kes aitaks, rasked ju need mööblikolakad! appi pole mul küll kedagi paluda. ja tagasi ka vaja vedada. see peab siis olema mõni selline päev, et vabakas lahti poleks, kui minu mööbeldused seal ees on. ja et jõuaks vedada ka tema ruumi tühjaks neiks päeviks, kui ta tööl on. jama.
see oma saamatus ja otsustamatus ajabki närvi ja siis ei saa ka muud tehtud. öeldakse ju et "tiksub kuklas". no mul tiksubki, juba üle nädala, päris kõvasti. avastasin, et nüüd on ju suvi käes ja saaks osa kergemaid asju vihmatul päeval ka maja ette õue tõsta. või ei- tobe vist, kui asjad niiviisi õues. meil siin ju küla läbiv maantee.
nii hea, kui keegi minu eest ära otsustaks, päeva paika paneks ja vat siis olen ma sunnitud tegutsema. paratamatult. vahel tüütab see üksi kõige otsustamine ja murede endas ketramine jubedalt ära. toetaks otsaesise... kuhu? vastu seina?