maja vajub vist savipinnasesse ja on pragusid täis, mõned ka õues näha. miks muidu on 1988. aastal valmissaanud seinad viimasel kümnendil nii jubedalt läbi kostma hakanud, et tunne on nagu vaheseinte asemel oleksid kaks tapeeti. äkki hoidsidki ehitajad betoonilt kokku? :D
veel 6-7 a tagasi naersin, et voodi on meil naabritega ühine, kõige ääres magan mina, siis mu mees, siis naabrinaine ja siis tema kaaslane. ega see ju vale pole-polnudki!
viimastel aastatel olen püüdnud naabrite valjuhäälse vestluse, lemmiktelekanalite ja -raadiojaamade, arvutimängude, messengeri mulksude jmt kuulmise vastu võidelda küll päevasel ajal teise tuppa kolimise, kõrvaklappide, apteegist ostetud kõrvatroppide, oma lemmikmuusika kõvakskeeramise ja õueminemisega. lärm on tavaliselt ikka nii ülikõva, pealuu lausa koliseb, et oma raadio valjuks keeramisest pole abi, naabri oma kostab ikkagi üle.
täna oli arvutimuusika jälle nii kõva, et ei aidanud tropid-klapid ega õues pika maa käimine. aeda-aiamaad meie korrusmajal ju ka enam pole, kus saaks viha välja rabeleda.
tavaliselt ma kannatan lihtsalt ära, maakoht, mis sa ikka naabritega riidu kisud! ühele olen ka öelnud, rahulikult, tookord aitas.
täma aga tuli selline pime viha peale - karikas sai lõpuks täis! läksin muusikakuulaja ukse taha. ütlesin, et mina tahaksin ka siin majas elada. palusin, et ta kasutaks kõrvaklappe ja tänasin ärakuulamise eest. aitas. ma ei pidanudki kolmas kord omast kodust eemale põgenema.
veel 6-7 a tagasi naersin, et voodi on meil naabritega ühine, kõige ääres magan mina, siis mu mees, siis naabrinaine ja siis tema kaaslane. ega see ju vale pole-polnudki!
viimastel aastatel olen püüdnud naabrite valjuhäälse vestluse, lemmiktelekanalite ja -raadiojaamade, arvutimängude, messengeri mulksude jmt kuulmise vastu võidelda küll päevasel ajal teise tuppa kolimise, kõrvaklappide, apteegist ostetud kõrvatroppide, oma lemmikmuusika kõvakskeeramise ja õueminemisega. lärm on tavaliselt ikka nii ülikõva, pealuu lausa koliseb, et oma raadio valjuks keeramisest pole abi, naabri oma kostab ikkagi üle.
täna oli arvutimuusika jälle nii kõva, et ei aidanud tropid-klapid ega õues pika maa käimine. aeda-aiamaad meie korrusmajal ju ka enam pole, kus saaks viha välja rabeleda.
tavaliselt ma kannatan lihtsalt ära, maakoht, mis sa ikka naabritega riidu kisud! ühele olen ka öelnud, rahulikult, tookord aitas.
täma aga tuli selline pime viha peale - karikas sai lõpuks täis! läksin muusikakuulaja ukse taha. ütlesin, et mina tahaksin ka siin majas elada. palusin, et ta kasutaks kõrvaklappe ja tänasin ärakuulamise eest. aitas. ma ei pidanudki kolmas kord omast kodust eemale põgenema.
No comments:
Post a Comment