elu

elu on ikka imelik- kui tita sünnib, on kogu pere õnnelik.
keegi ei kujuta ettegi võimalust, et seesama krimpsus näoga armsalt kisav beebi keerab juba koolieelikuna oma vanemad nii ümber sõrme, et terve tema järgnev elu käib vanemate ümmardamise saatel tema vajaduste rahuldamise nimel. kusjuures talle on kõik lubatud- lõhkumine, peksmine, solvamine, joomine.
ebaõnnestunud elus on süüdi aga kes muu, kui vanemad, eksole! nad pole veel piisavalt tema eest ligi pool sajandit kõike ära nännutanud.
kui siis peategelasel lõpuks tervis üles ütleb ja ta kinnimajja pannakse, ei tohi äravaevatud ja -togitud vanemaid mitte keegi hukka mõista, kui nad selle üle heameeletirtsukestki tunnevad!!!
viimaks ometi saavad nad magada ja ärgata hirmu tundmata, et mis tuleval päeval jälle ees oodata võib- kas maja juures, trepikojas või toas peatäit väljamagav peksasaanud järeltulija; oksehunnikud; kadumaläinud ja katkised riided-jalanõud; lõhutud asjad, tehnika, mööbel; silmade-ribide sisselöömine; sõim, ropendused, süüdistused, ähvardused...
korralikus-rahulikus-armastavas peres elav inimene ei mõista ega saagi seda kunagi mõistma.
öeldakse, et teistele tehtud halb tuleb sulle endale kunagi kuhjaga tagasi.
kas hinge vaakuv, ohtlik rihmupidi voodi külge seotu ja mõistusest ära ise midagi enam tajub?