linnud

kui mult kunagi ühel kursusel küsiti, kes ma loomariigist olla tahaksin, siis tuli kohe pähe kotkas. laiad tiivad, majesteetne, mõistatuslik, aga tark pilk, alati kõige kõrgemalt teisi jälgimas. pidime tookord seal oma soovitud looma mängima, sünnist surmani. esinemispisikut ega- julgust mul tookord polnud, nii ma ei mäletagi, midmoodi ma munast välja pugemist ja lõpuks raugemist etendasin. halvasti vist ei läinud, muidu oleks niru mälestus jäänud. aga ei jäänud.
miks see mulle praegu meelde tuli?
sellepärast, et lindudega on viimased aastad kogu aeg mingi side. küll lendab mõni mulle teel käies puudeoksi pidi järgi või tiirleb pea ümber, küll istub neid tööaknal ja vaatab pea viltu sisse. mõni jalutab tee kõrval põllul sama sammu, nagu meie pontuga parajasti astume, isegi koera ei karda! toonekurg on jalutanud meie maja ees edasi-tagasi mõlema lapselapse plaanimise paiku.
alati just siis, kui märkan looduses midagi erilist, pole fotokat kaasas!!!
näiteks täna- märkasin autoaknast läbi saju toonekurge. seisis tähtsalt raudteel. haruldane vaatepilt. nagu mingi märk tulevikku. pikad rööpad ja nende ääres valvesõdur. moblaga poleks sellest võttest midagi välja tulnud, "seebikarpi" aga täna hommikul käekotti ei pistnud. nagu kiuste! eks pean siis leppima mälupildiga. oskaks joonistada, sirgeldaks paberile, aga vat ei oska.