kaua see "talv" ometi kestab!!!
igal hommikul ja õhtul pean end koeraga jalutama minekuks sisse pakkima, lilled külmetavad ja ligunevad rõdukastides, tööl on seljas kampsunid.
sellist aastat ei mäletagi.
vaatan jahutusventilaatorit ja naerma ajab...

paha

täna nii närune tunne. täpselt nagu siis, kui mandliopilt tulles. süüa ei saa, sees aga keerab näljast, kuum nagu tungiks seest väljapoole, nägu tundub hõõguvat, ehkki peegel seda ei näita.
eile olin pool päeva peadpidi teadagi kus. eiei- mitte jaanipohmakast! kildugi liha ega vorsti pole neil päevil söönud.
tuju pole ka suurem asi suhtlemiseks. katsun selle viimase puhkuse-eelse nädala tööl miskitmoodi ära roomata, plaanis oli niiiiiii palju. osa asju muidugi pean ära tegema. näiteks nagu terve suure ja pika ruumi mööblist tühjaksvedamine. ilma kellegi abita sealjuures. täna küll ei suuda- n6rguuz kondiidez.

elu

elu on ikka imelik- kui tita sünnib, on kogu pere õnnelik.
keegi ei kujuta ettegi võimalust, et seesama krimpsus näoga armsalt kisav beebi keerab juba koolieelikuna oma vanemad nii ümber sõrme, et terve tema järgnev elu käib vanemate ümmardamise saatel tema vajaduste rahuldamise nimel. kusjuures talle on kõik lubatud- lõhkumine, peksmine, solvamine, joomine.
ebaõnnestunud elus on süüdi aga kes muu, kui vanemad, eksole! nad pole veel piisavalt tema eest ligi pool sajandit kõike ära nännutanud.
kui siis peategelasel lõpuks tervis üles ütleb ja ta kinnimajja pannakse, ei tohi äravaevatud ja -togitud vanemaid mitte keegi hukka mõista, kui nad selle üle heameeletirtsukestki tunnevad!!!
viimaks ometi saavad nad magada ja ärgata hirmu tundmata, et mis tuleval päeval jälle ees oodata võib- kas maja juures, trepikojas või toas peatäit väljamagav peksasaanud järeltulija; oksehunnikud; kadumaläinud ja katkised riided-jalanõud; lõhutud asjad, tehnika, mööbel; silmade-ribide sisselöömine; sõim, ropendused, süüdistused, ähvardused...
korralikus-rahulikus-armastavas peres elav inimene ei mõista ega saagi seda kunagi mõistma.
öeldakse, et teistele tehtud halb tuleb sulle endale kunagi kuhjaga tagasi.
kas hinge vaakuv, ohtlik rihmupidi voodi külge seotu ja mõistusest ära ise midagi enam tajub?

linnud

kui mult kunagi ühel kursusel küsiti, kes ma loomariigist olla tahaksin, siis tuli kohe pähe kotkas. laiad tiivad, majesteetne, mõistatuslik, aga tark pilk, alati kõige kõrgemalt teisi jälgimas. pidime tookord seal oma soovitud looma mängima, sünnist surmani. esinemispisikut ega- julgust mul tookord polnud, nii ma ei mäletagi, midmoodi ma munast välja pugemist ja lõpuks raugemist etendasin. halvasti vist ei läinud, muidu oleks niru mälestus jäänud. aga ei jäänud.
miks see mulle praegu meelde tuli?
sellepärast, et lindudega on viimased aastad kogu aeg mingi side. küll lendab mõni mulle teel käies puudeoksi pidi järgi või tiirleb pea ümber, küll istub neid tööaknal ja vaatab pea viltu sisse. mõni jalutab tee kõrval põllul sama sammu, nagu meie pontuga parajasti astume, isegi koera ei karda! toonekurg on jalutanud meie maja ees edasi-tagasi mõlema lapselapse plaanimise paiku.
alati just siis, kui märkan looduses midagi erilist, pole fotokat kaasas!!!
näiteks täna- märkasin autoaknast läbi saju toonekurge. seisis tähtsalt raudteel. haruldane vaatepilt. nagu mingi märk tulevikku. pikad rööpad ja nende ääres valvesõdur. moblaga poleks sellest võttest midagi välja tulnud, "seebikarpi" aga täna hommikul käekotti ei pistnud. nagu kiuste! eks pean siis leppima mälupildiga. oskaks joonistada, sirgeldaks paberile, aga vat ei oska.

tervelt kolm kuud oma elust olen saanud nohutu olla- sügisel pärast ninaopist paranemist.
veebruaris jällealanud nohu ei ole vaatamata mitmele ravile siiani üle jäänud ja jälle pean ringi kõndima nii nagu tavaliselt, st kogu elu. tähtsatel hetkedel, nagu õues, magades, trennis ja kiirustades saan hingata vaid suu ammuli, nagu kala kuival. ega head kauaks ei jagu!

raadio tapab! ;(

maja vajub vist savipinnasesse ja on pragusid täis, mõned ka õues näha. miks muidu on 1988. aastal valmissaanud seinad viimasel kümnendil nii jubedalt läbi kostma hakanud, et tunne on nagu vaheseinte asemel oleksid kaks tapeeti. äkki hoidsidki ehitajad betoonilt kokku? :D
veel 6-7 a tagasi naersin, et voodi on meil naabritega ühine, kõige ääres magan mina, siis mu mees, siis naabrinaine ja siis tema kaaslane. ega see ju vale pole-polnudki!
viimastel aastatel olen püüdnud naabrite valjuhäälse vestluse, lemmiktelekanalite ja -raadiojaamade, arvutimängude, messengeri mulksude jmt kuulmise vastu võidelda küll päevasel ajal teise tuppa kolimise, kõrvaklappide, apteegist ostetud kõrvatroppide, oma lemmikmuusika kõvakskeeramise ja õueminemisega. lärm on tavaliselt ikka nii ülikõva, pealuu lausa koliseb, et oma raadio valjuks keeramisest pole abi, naabri oma kostab ikkagi üle.
täna oli arvutimuusika jälle nii kõva, et ei aidanud tropid-klapid ega õues pika maa käimine. aeda-aiamaad meie korrusmajal ju ka enam pole, kus saaks viha välja rabeleda.
tavaliselt ma kannatan lihtsalt ära, maakoht, mis sa ikka naabritega riidu kisud! ühele olen ka öelnud, rahulikult, tookord aitas.
täma aga tuli selline pime viha peale - karikas sai lõpuks täis! läksin muusikakuulaja ukse taha. ütlesin, et mina tahaksin ka siin majas elada. palusin, et ta kasutaks kõrvaklappe ja tänasin ärakuulamise eest. aitas. ma ei pidanudki kolmas kord omast kodust eemale põgenema.