olen vist eriti tuim tükk! või paksunahaline. ;) 

juba teist korda ei hakka mul joogatrennis midagi ei surisema ega soojenema. õpetaja küsib, et vaadake, mis teil kehas toimub, kas on soojahood ja surisemised. no mul kohe mitte kui midagi!

väga hädas olen ka sellega, et kui on vaja mõelda mingile konfliktile või murele ja see siis ohke ja lõdvestusega minema saata, pole mul järjekordselt mõelda mitte ühelegi konfliktile ega probleemile. ;( riidu kiskunud viimasel ajal pole, vastu hambaid saanud kah mitte...  ja talvised probleemid on ka veel kaugel, ilm on talutav, tuju kogu aeg hea...

ahhh, lohutan end sellega, et iga liigutus, mida ma teen, on mu väga kauaaegsele liigesehaigusele surmavalt hävitav! :D

tegin omale linnas "ilupäeva". nüüd olen kohe pealaest jalatallani hiiglama ilus ja rahakott on ka seest nigu uus- tühi ja läigib! pärast lahmisin kahest kuueni mööda linna. käisime ka mere ääres. kus olid lained!!! ja kus oli ikka palju lainetajaid! igat sorti spordivahenditega. praegu on üks päkk millegipärast paistes, tean tegelt küll- suve otsa plätude ja rihmkingakestega kõpsitud, nüüd aga pidid koivad botaste sees pakitud olema. sain koju, kohe kutsuti sauna. no ei viitsinud kohe jälle kuhugi sõitma ja suhtlema hakata, niigi suu vahtus ja silmad punnis erinevatest inimestest ja vestlustest. aga hea päev oli!

yuhuuuuu!

täna oli nii suur sündmus, et ajab kohe laulma-tantsima: üle mitme kuu sain koeraga jälle pikalt käima minna!!! siiani olen nii alates juuli alguspäevadest vaid oma maja juures varvastel tippinud või talla külgedel koperdanud. ungaris sain matkad kuidagi ära käidud, surusin valu pärast hambaid kokku.
kõiges on "süüdi" ramsi põrandapuhastus! vedasin ju üksi terve nädala ruumi tühjaks, kõigepealt riiulite ja kappide sisud, siis kapid ise, diivanid jne. ja tegelikult olid mõned mööblitükid pagana rasked. käisin aga kahe ruumi vahel kandamitega nürilt edasitagasiedasitagasiedsitagasi... ja siis kogu kupatus ju jälle tagasi oma ruumi. see mu kukekannused jälle välja torkaski!
kunagi ammu, kui kaalunumber okseleajavate reumarohtude neelamise järel järsku ja palju tõusis, olid need samuti taldade all püsti. tänu ühele perekondlikule šokisündmusele kadusid ise ära. koos kõigi teiste haigustega, mis tol ajal vaevasid. isegi liigesed said ise tookord terveks :DDD
nüüd siis on ogad püsti, õigemini rippu, röntgenipildilt vaadates üks lausa nii sentimeeter, teine kolmveerand. torgivad mõlemi talla all. ka siis, kui tald õhus on, käivad jubevalusad torked läbi.
perearstilt sain soovituse proovida elektriravi. käisingi seal 7 x. mõlemi talla all pidi tädi sooja pulgaga sõitma. st siis 5 + 5 minutut. ise pidin kogu nalja kinni maksma. 2.30 oli 1 protseduur. tegelikult ma oma kümmet minutit küll ükski kord kätte ei saanud. kõik 5 kardinatagust olid pikali või istukil olevaid inimesi täis ja kui keegi sisse astus ja tädi parajasti minu taldu soojendas, siis tõusis ja läks ta MINU ABIVAJAVAST JA KINNIMAKSTUD AJAST neid teisi aparaatide alla panema, vahel mõnega veel juttu ajama seistes. korra tundus mulle ka, et ta viie minuti asemel neli sisse toksis. samal hommikul ta üldse kaebles pikalt ja käratas mulle, et ei taha enam mu taldu teha! nuhutas ja puhises, ehkki ma vahetasin ju kingi ja loomulikult pesin-viilisin igal hommikul, isegi hästilõhnava jalapuudriga tegin kingad-jalad kokku. küsisin, kas tal on kogu tööpäeva nii palju inimesi korraga. ütles, et on. huvitav, kuidas siis niiviisi ühel ajal inimesed korraga protseduuridele kirja pannakse! ei tahtnud ajapanijale pahasti öelda, ehkki keelel iga hommik kripeldas, kui igat korda eraldi maksin. hästi tore naine on ju. ta vast ei kujuta seda tööd ette, arvab, nagu minagi ennem, et igaühele visatakse kaela, kätte või jalga soojendav lapakas ja 10 minuti pärst võetakse juhtmed küljest. on ju võimatu toimetada mitme ruumi erinevas osas oleva inimese kallal korraga!
nii et kokku 70-st minutist sain "jalgu" umbes poole ajast! ;(
kui kunagi edaspidi veel elektriravi vajan, otsin mõne sanatooriumi, kus minuga tegeletakse üksinda, olgu või kallim maksta.
ühele tallale on aidanud ja tunda olnud ümar olek on jälle lamedaks läinud, aga teine tald on ikka veel pall. mitte silmaga vaadates, aga ma tunnen nii. eriarsti aeg on "juba" pooleteise nädala pärast. vaatab, siis kas võtame need kannad maha või mis pakutakse.
täna ärkasin valuta ja sain käia arvatavasti õhtul võetud kange liigesevaluvaigisti tõttu, mille mõju vist on 24 tundi. hea, et kohe hommikul jalutuskäigu ära tegime, nüüd vist ladistab mitu ööd-päeva.
plaanisin kolme pühadepäeva jooksul viimased puud ära tuua, nüüd vettivad need niigi läbivettinud ja seenetanud notid veelgi. küta siis talvel sellistega!

Hakkab ninna!

Olen tähele pannud, et enamus inimesi, kes raamatukogus käivad, on väga healõhnalised. Igas vanuses naised muidugi rohkem, aga eks mehi käibki siin ju üliharva- meil meesteta küla. Kui mõni meesterahvas sisse astubki, siis on ta tulnud kas: a) mujalt piirkonnast (lapsele kohustuslikku kirjandust otsima), b) mõni töö- või ametimees.
:DDD
Mis jutu mõte oli? Otsin üles ja sorteerin välja oma veel värsked kosmeetikapudinad. Tibakese neid ostetud, mõne lõhna või deoga ka alt mindud, tundub poes teistega võrreldes hea, aga kodus peale pannes on ikkagi vastiku lehaga. ;) Vaatan need üle ja kui ikka süda läikima hakkab, loobin prükki. On mu üks suur kauaaegne lemmik, isegi netist leidsin tellimiskoha, aga võõrkeelselt lehelt osta ei oska. Plaanisin targematelt nõu küsida ja omale juubeliks kinkida, kuid nüüd on nii, et üks neljandik ja ülegi palka annan vabatahtlikult ära hambaarstile, kuna too kurtis, KUI kallis on juureravi! Pagana juured!
Naelad sisse ja plekihambad külge, pole plomme ega midagi vaja!

viimasel ajal on nagu liiga palju asju korraga halvasti!
probleemid ja mured, halvastiütlemised ja valestimõistmised...
ühe tegemata või teise ülepingutatud teod.
miks ei võiks olla tasakaal halva ja hea vahel?
miks tuleb halb ikka koormaga ja sülega, mitte jupikaupa? jupikesi oleks ju kergem üle ning läbi elada!

homme siis madjaritemaale! nädalaks. kohaleloksumine muidugi võtab pool aega omale.
ära siit muredemaalt. viimased kuud, ka viimane nädal on päris jubedad olnud. tegelikult terve esimene poolaasta olen pidanud minevikuvarje kartma. mõjus vererõhulegi, see nüüd kõrgendatud meeleolus.
kaasa pean võtma mure kolme pereliikme pärast, kellest kaks on suure pinge all ja üks kadunud. kas üldse ja mis seisus leitake, mine tea.
mured pole veel läbi. õnneks saab tänapäeval kontaktis olla telefonide teel. vanasti oleks nädalaga end lolliks pabistanud. ja ega ma kohapeal olles ka kedagi millegagi aidata ei saa peale rääkimise ja lohutamise. sama saan teha ka helistades. kõik sõltub nüüd meie inimeseotsimisesüsteemist- kui kiirelt või aeglaselt see veereda suudab. dokumente täideti küll ülipõhjalikult. küllap näidatakse nüüd pilti meedias ja keegi on ikka näinud, ehkki mitu päeva on tegelikult möödas.
ohh seda mure-murekest!

palju toredaid eestlasi elab meie hulgas- igaüks teisele ikka hunt, mis hunt!
praamil ei läinud üks auto käima ja tagaolija hakkas röökima: mida sa ronid sellisega siis praamile, lükka eest ära jms. omal oli kahelt poolt võimalus mööda sõita, mitu rida juba tühjad!
ei saanud vakka olla ja karjusin (no praamimootori müra pärast loomulikult) talle oma autoaknast, et mida sa lõugad seal. mõte töötas kiirelt, mida sigateravat veel hõikaks...
rohkem ei saanud talle eestlast teha, pani oma jeebiga minekut nii et triibud maas.
küll on ikka palju närvihaigeid viimasel ajal! igalpool ja igal juhul. appi ei tõtata, aga sõimata on küll kõigil aega.

vaatasin just jaanitule pilte ja no tõesti- mõni on kohe nii kenaks saledaks saanud et! väga tubli!
tahaks ka olla - 20, ka - 10 oleks juba hea. aga üks jalg ei kanna ja mida sa siis võimled või marsid! kätega vehkimisest ja ülakehaga väänlemisest on vähe. käin ja järsku on all sült, silmaga alla vaadates saan aru, et on kaks jalga, aga liigub ainult üks.
olen pidanud oma tantsutrennid (olid 2 x nädalas, 1 tund + 2-3 tundi) just jalaraisa pärast ära jätma.
2 aastat ei saanud käiagi, olin kodus ja depresseerisin, kõik hobid pidin ära jätma. tütar vedas mu nädal aega jalutama. esimene päev 500 m, istusin teepervel ja tagasi koju, siis juba km. ära pidin jõuetusest surema! kindlasti vingusin ka, sest tookord arvasin, et siis on kergem, kui välja kurta.
edasi käisime paari kuu pärast pontuga juba mõnuga. sain jala liikuma, ehkki vahel vedasin ka püksisäärest tõstes end koju. üleeelmisel ja eelmisel aastal käisin kordi sinti poodi, 5 +5 km.
nüüd on vahel nii, vahel naa. sült justkui enam pole, aga tantsida ka ei lase.

kaua see "talv" ometi kestab!!!
igal hommikul ja õhtul pean end koeraga jalutama minekuks sisse pakkima, lilled külmetavad ja ligunevad rõdukastides, tööl on seljas kampsunid.
sellist aastat ei mäletagi.
vaatan jahutusventilaatorit ja naerma ajab...

paha

täna nii närune tunne. täpselt nagu siis, kui mandliopilt tulles. süüa ei saa, sees aga keerab näljast, kuum nagu tungiks seest väljapoole, nägu tundub hõõguvat, ehkki peegel seda ei näita.
eile olin pool päeva peadpidi teadagi kus. eiei- mitte jaanipohmakast! kildugi liha ega vorsti pole neil päevil söönud.
tuju pole ka suurem asi suhtlemiseks. katsun selle viimase puhkuse-eelse nädala tööl miskitmoodi ära roomata, plaanis oli niiiiiii palju. osa asju muidugi pean ära tegema. näiteks nagu terve suure ja pika ruumi mööblist tühjaksvedamine. ilma kellegi abita sealjuures. täna küll ei suuda- n6rguuz kondiidez.

elu

elu on ikka imelik- kui tita sünnib, on kogu pere õnnelik.
keegi ei kujuta ettegi võimalust, et seesama krimpsus näoga armsalt kisav beebi keerab juba koolieelikuna oma vanemad nii ümber sõrme, et terve tema järgnev elu käib vanemate ümmardamise saatel tema vajaduste rahuldamise nimel. kusjuures talle on kõik lubatud- lõhkumine, peksmine, solvamine, joomine.
ebaõnnestunud elus on süüdi aga kes muu, kui vanemad, eksole! nad pole veel piisavalt tema eest ligi pool sajandit kõike ära nännutanud.
kui siis peategelasel lõpuks tervis üles ütleb ja ta kinnimajja pannakse, ei tohi äravaevatud ja -togitud vanemaid mitte keegi hukka mõista, kui nad selle üle heameeletirtsukestki tunnevad!!!
viimaks ometi saavad nad magada ja ärgata hirmu tundmata, et mis tuleval päeval jälle ees oodata võib- kas maja juures, trepikojas või toas peatäit väljamagav peksasaanud järeltulija; oksehunnikud; kadumaläinud ja katkised riided-jalanõud; lõhutud asjad, tehnika, mööbel; silmade-ribide sisselöömine; sõim, ropendused, süüdistused, ähvardused...
korralikus-rahulikus-armastavas peres elav inimene ei mõista ega saagi seda kunagi mõistma.
öeldakse, et teistele tehtud halb tuleb sulle endale kunagi kuhjaga tagasi.
kas hinge vaakuv, ohtlik rihmupidi voodi külge seotu ja mõistusest ära ise midagi enam tajub?

linnud

kui mult kunagi ühel kursusel küsiti, kes ma loomariigist olla tahaksin, siis tuli kohe pähe kotkas. laiad tiivad, majesteetne, mõistatuslik, aga tark pilk, alati kõige kõrgemalt teisi jälgimas. pidime tookord seal oma soovitud looma mängima, sünnist surmani. esinemispisikut ega- julgust mul tookord polnud, nii ma ei mäletagi, midmoodi ma munast välja pugemist ja lõpuks raugemist etendasin. halvasti vist ei läinud, muidu oleks niru mälestus jäänud. aga ei jäänud.
miks see mulle praegu meelde tuli?
sellepärast, et lindudega on viimased aastad kogu aeg mingi side. küll lendab mõni mulle teel käies puudeoksi pidi järgi või tiirleb pea ümber, küll istub neid tööaknal ja vaatab pea viltu sisse. mõni jalutab tee kõrval põllul sama sammu, nagu meie pontuga parajasti astume, isegi koera ei karda! toonekurg on jalutanud meie maja ees edasi-tagasi mõlema lapselapse plaanimise paiku.
alati just siis, kui märkan looduses midagi erilist, pole fotokat kaasas!!!
näiteks täna- märkasin autoaknast läbi saju toonekurge. seisis tähtsalt raudteel. haruldane vaatepilt. nagu mingi märk tulevikku. pikad rööpad ja nende ääres valvesõdur. moblaga poleks sellest võttest midagi välja tulnud, "seebikarpi" aga täna hommikul käekotti ei pistnud. nagu kiuste! eks pean siis leppima mälupildiga. oskaks joonistada, sirgeldaks paberile, aga vat ei oska.

tervelt kolm kuud oma elust olen saanud nohutu olla- sügisel pärast ninaopist paranemist.
veebruaris jällealanud nohu ei ole vaatamata mitmele ravile siiani üle jäänud ja jälle pean ringi kõndima nii nagu tavaliselt, st kogu elu. tähtsatel hetkedel, nagu õues, magades, trennis ja kiirustades saan hingata vaid suu ammuli, nagu kala kuival. ega head kauaks ei jagu!

raadio tapab! ;(

maja vajub vist savipinnasesse ja on pragusid täis, mõned ka õues näha. miks muidu on 1988. aastal valmissaanud seinad viimasel kümnendil nii jubedalt läbi kostma hakanud, et tunne on nagu vaheseinte asemel oleksid kaks tapeeti. äkki hoidsidki ehitajad betoonilt kokku? :D
veel 6-7 a tagasi naersin, et voodi on meil naabritega ühine, kõige ääres magan mina, siis mu mees, siis naabrinaine ja siis tema kaaslane. ega see ju vale pole-polnudki!
viimastel aastatel olen püüdnud naabrite valjuhäälse vestluse, lemmiktelekanalite ja -raadiojaamade, arvutimängude, messengeri mulksude jmt kuulmise vastu võidelda küll päevasel ajal teise tuppa kolimise, kõrvaklappide, apteegist ostetud kõrvatroppide, oma lemmikmuusika kõvakskeeramise ja õueminemisega. lärm on tavaliselt ikka nii ülikõva, pealuu lausa koliseb, et oma raadio valjuks keeramisest pole abi, naabri oma kostab ikkagi üle.
täna oli arvutimuusika jälle nii kõva, et ei aidanud tropid-klapid ega õues pika maa käimine. aeda-aiamaad meie korrusmajal ju ka enam pole, kus saaks viha välja rabeleda.
tavaliselt ma kannatan lihtsalt ära, maakoht, mis sa ikka naabritega riidu kisud! ühele olen ka öelnud, rahulikult, tookord aitas.
täma aga tuli selline pime viha peale - karikas sai lõpuks täis! läksin muusikakuulaja ukse taha. ütlesin, et mina tahaksin ka siin majas elada. palusin, et ta kasutaks kõrvaklappe ja tänasin ärakuulamise eest. aitas. ma ei pidanudki kolmas kord omast kodust eemale põgenema.

täna on üks möku päev, millelegi ei suuda keskenduda. väsinud ei ole, magasin ka öösel. valusid pole juba üle kuu, no mida veel õnneks tahta!?
see teeb muret, et ma ei suuda kontakti võtta ja ära otsustada, mis päeva pakkuda põrandapuhastusfirmale. selleks pean ju kogu ruumi lagedaks vedama, aga kas mahub kogu sodi kõrvale vabakasse ära? ja kes aitaks, rasked ju need mööblikolakad! appi pole mul küll kedagi paluda. ja tagasi ka vaja vedada. see peab siis olema mõni selline päev, et vabakas lahti poleks, kui minu mööbeldused seal ees on. ja et jõuaks vedada ka tema ruumi tühjaks neiks päeviks, kui ta tööl on. jama.
see oma saamatus ja otsustamatus ajabki närvi ja siis ei saa ka muud tehtud. öeldakse ju et "tiksub kuklas". no mul tiksubki, juba üle nädala, päris kõvasti. avastasin, et nüüd on ju suvi käes ja saaks osa kergemaid asju vihmatul päeval ka maja ette õue tõsta. või ei- tobe vist, kui asjad niiviisi õues. meil siin ju küla läbiv maantee.
nii hea, kui keegi minu eest ära otsustaks, päeva paika paneks ja vat siis olen ma sunnitud tegutsema. paratamatult. vahel tüütab see üksi kõige otsustamine ja murede endas ketramine jubedalt ära. toetaks otsaesise... kuhu? vastu seina?

ikka mõtlen hommikuti, kui köögis askeldan, omadussõnaderikkaid mõtteid. :D tõin hiljuti sinna isegi ühe kaustiku ja pastaka. kõige paremad mõtted tulevad siis, kui mõlemad käed kinni on, nt segamise või koorimise ajal, kui mingitki üleskirjutamise võimalust pole. teine koht, kus säravad ideed tabavad, on jalutuskäikudel koeraga. õigemini pole see ju koht, vaid kohad- sajad meetrid ja mitmed kilomeetrid... astun ja laused voolavad nagu sulesepal. olen enda üle uhke ja luban pontule koju jõudes kohe kõik üles kirjutada. majani ja trepist üles jõudes on aga kohe vaja mingi asi ära panna, tegema hakata, lõpuni viia. maine askeldamine toob kõrgustest maa peale tagasi.
vahepeal kasutasin õues telefoni diktofoni, nüüd on sellegi mälu täis. ja vääägade palju ajast juba maha jäänud mõtteid tuleks lihtsalt kustutada. eks need tulevad ju just parajasti sel ajal äratoimunu või läbielatu kohta ja kuu-paari pärast kuulates on emotsioonid laest alla kukkunud ja vanad mõtted kõlavad kuulduna vahel naljadki.

vahel on kohe helistamise päevad. siis tirisevad nii lauakas kui debiil vaheldumisi. ja kui mingit dokumenti tähtajaks täidetult nõutakse, siis tuleb meilile kindlasti veel paar ankeeditäitmist või küsimustikule vastamist, mida ka kästakse teha. tähtajaliselt.

algus

neid mõtteid, mis tiirlevad ja kohe kaovad ja mujale ei sobi on ikka niijubedamaltpalju et! kusagile peaks ju nagu välja valama? internet, nagu pabergi kannatab kõike.